Pinnapealsus on ometi nii hea.. nii täiuslik, nii mõnus.. ei pea muretsema.. ei ole probleeme… ometi tahetakse vahel ka sügavustesse vaadata. Miks? Mida see annab? Mis oleks see, mis oleks sügaval sisimas ja muutuks täiuslikult tugevaks ja võimsaks teadmiseks. Kas seda on tarvis? Mõnedele on aga mõnedele piisab sellest, kui puudutab nagu liblikas tiivaga seda maailma ja räägib pikalt ning tungivalt milleski, mida on ta vaid riivamisi puudutanud. Sealjuures aga muudab maailma, sest tema kisa on nii kõva, et teeb kõik tegelikult asjas osalenud või siis ka sügvalt millegisse süüvinud inimestest vaikivad kujud…
sügaval metsas
sügaval vees
sügaval südamikus
sügaval all on meri
Väike Maarja Time
Sügavalt südamikust kerkib habras valge täheke. Ilus!
Mulle meeldib see pilt vesiroosiga, vean kihla, et kuskil sügavamal on näkineiud…
Ma lausa tunnen seda sügavat kaneelilõhna, mida kaktuseõis levitab!
Kuskilt mujalt levis veel paremat kaneelilõhna.. kuid sellest on saanud ajalugu või nii
sügavustest võib leida nii head kui halbe, vahel on oma tervise huvides mõtekam liiga sügavale mitte kippuda
Kaktuseõis on meeletult kaunis!
head kui halbA …
ma küll pole kaneelilõhna tundnud. aga ju siis…
ma olen kadakaselt maalt, ma võtan iga kell kadaka!
Pildid jätkuvalt head, aga autori tekstid ajavad mind yha enam hämmastusse.
Oponeerin siin vuuduule. See tekst oli tõeliselt sügav.
Täpsustaks oma mötet: hämmastusse sattusin mitte selle pärast, et ma aru ei saaks, aga minu meelest on piltide ja tekstide vahel sygav(!) disharmoonia. Olen seda märganud sellest ajast, kui mänguga liitusin.
Tekstid on depressiivsed olnud (ntx eelmine – armastust pole olemas), nagu ka negatiivsed enesehinnangud (ah, mis nyyd minu kehvad pildid) – kuni blogi enda pealkirjani välja – no kes paneb oma blogile sellise pealkirja – soperduste kodukene?!
Pildid seevastu on väga head, nii head, et need ei vajaks mingit ette/väljavabandamist, mönikord ka lohutuse ‘väljameelitamist’.
Kas on see selline must huumor, millest ma aru ei saa ja mis peabki vastanduma väga heal tasemel piltidega? On ju teisigi blogisid, mis pöhinevad mustal huumoril, aga siis need on seda otsast löpuni.
Minu meelest pilt ja tekst peaksid teineteist toetama, mitte vaidlema. Ju ma siis lihtsameelne illustraator oma hingelt olen…
Seega – kui see disharmoonia on taotluslik, siis on see körgem pilotaazh.
PS.Kuna Ninataga ise teisi ei eriti kommenteeri, siis vb ta ei soovi ka meie arutelu siin.
Vabandan sygavalt, enam ei tee.
Alustaks sellest, e t ma ikka käin kõik Fotojahi teemad läbi. Tekste loen, kuidas jumal juhtab. Enamuse ajast vaatan pilte ja panen neid teemasse, sest minu jaoks peavad pildid rääkima loo. Siis kas loen teksti või mitte, see sõltub sellest, millise loo mulle rääkisid pildid ( üks pilt on rohkem, kui tuhat tühist sõna .. tegu maksab! )
Disharmoonia ongi taotluslik, olgu ette ruttavalt öeldud. See on pandud looma tuju, et poleks taevast ja poleks ka maad.. on vaid kulgemine. P.S. Minu jaoks ei olegi armastust olemas. Põhjuseid ei seleta. No komments.
Minu pildid ongi kehvad. Nad on kuskil asjaarmastaja ja natukene õppinu piiril. Kes teab, järsku ma suudan leida selle oma .. ( viimasel ajal olen avastanud ruumidisainide pildistamise ja see võlub mind täiega … aga kuni välku pole, jääb see unistuseks )
Mis puudutab teiste kommenteerimisse, siis tahaks ma enamiku piltide all pikad monoloogid vahel maha pidada. See tekitaks vaid paksu viha ja vihkamist … ( nagu oli näha moosiklubist nagis ) ja namstoopile ei tahaks monolooge pidada.. temaga tahaks arutada, kuid kas fotojaht on õige koht?
Peale selle, mis mõnedele tundub musta huumorina, võin olla mõne inimese jaoks tegelikkus ja karm tõde, millele ta lihtsalt julgeb otsa vaadata..
Seniks panen teiste juurde kirja “ohho” pildiga tekitanud mõtte.. ja vahel puistan tugrikuid laiali .. kas siis idee eest või ka teostuse eest
Aitäh, aitäh,
väga huvitav vastus. Vist jah, see fotojaht pole köige öigem koht väga sygavutiminevaks aruteluks, ma ka tunnen seda. Ma ise olengi liiga paljusönaline kirjutaja – nii omades lugudes, kui ka kommides. Pean ennast sakutama.
Önneks mul on omad teised blogid, kus ma ennast ‘välja kirjutan’.
“…et poleks taevast ja et poleks maad”…ma pean mötlema selle yle.
Aga pildid on head, ma ju näen, krt vötaks.
Moosiklubidest ei tea ma midagi. Olen vaid SkyWatch’ist osa vötnud, aga seal ei jöua enam korralikult kaasa lyya, liiga palju osavötjaid…ehkki on tohutult huvitav…ja möned muud meemid ka, köik ingliskeelsed. Muidugi ehk mitte nii kunstipärased, aga kuna ma ise ei kyyni fotokunsti körgtasemeni, pigem olen laiast maailmast huvitatud, siis käib kyll. Fotojahti tulin naljaviluks suvel, kui endagi blogideks enam aega ei olnud, aga et käsi soe hoida…selline väga väikesearvuline seltskond, ei vöta palju aega läbi vaadata. Kuid kas ma jään…who knows?
Ma vaid mainiks jäämist ( või siis ka mitte jäämist ) Fotojaht on selline kerge… mõttelennuga liikudes ajas… ei ole vaja igaks nädalaks otsida teema kohta pilti, mis sunniks sind ajapiiridesse ja vägistaks mõtet. See on hea näpuharjutus. Seega .. jää.. kui sa armastad pilte teha.. kui ei armasta, ja sul seda sundust sees pole.. siis ei tea öelda..
mina kes ma pildistan nädalas niikuinii umbes 100-500 pilti, siis mulle on see lihtsalt kulgemine.. osalemisrõõm
Ei tea jah… ma olen amfiib ses möttes, et tekst ja pilt on mölemad väga tähtsad; kord domineerib yks (kui tekst, siis lihvin lugu väga hoolikalt, pilte ei panegi), ja siis teine, kus pilt räägib enda eest; ja vahel meeldib Pilt&Söna stiilis lugusid teha, kus tekst toetab pilti, aga on ka vastupidi… mul on selleks erinevad teemablogid.
Mis puutub taolistesse mängudesse, nagu fotojaht ja muud, kus tuleb sönale vöi kasvöi ainult yhele tähestiku tähele leida vastav pilt, siis need intrigeerivad loovust mölema kylje pealt. Mida vöimatum ylesanne(abstraksem söna), seda huvitavam teha. Samas aga lihtsa (konkreetse) söna puhul saab kergesti pilte valida.
Väga huvitav oli osavötjate panus , kui yks fotograaf (ysna alternatiivse lähenemisega) tegi värviprojekte. Yhe värvi peale tuli leida pilte. Kahjuks see oli aastaid tagasi, tegija ise on edasi läinud oma asjadega; aga mind ikka veel kummitab. Project Orange jaoks oleks mul olnud mitu ägedat pilti, aga selle värvini me ei jöudnudki:).