Mõtte augud

Vahel on õhtuti sellised hetked, kui mõte hakkab hüppama. Tekivad sellised mustad mõtteaugud. Mõne hetke aju lihtsalt keeldub töötamast. Pärast seda mõtte hetke üle vaadates seal polegi midagi. Selline must auk on vaid sellest hetkest järgi. Püüd seda hetke meenutada ei vii kuhugi. Nii hõljub see hetk õhus ja seda ei õnnestugi mitte kuhugi kinnitada. Ise nimetan seda juustu hetkedeks. Nii ma vain tühjal pilgul midagi ja pärast ei meenu mulle sellest hetkest midagi… Fotokaga neid auke kinni ei püüa kahjuks, seepärast mõned auklikud hetked fotokaga…

augud seenes

akna auk

ööauk

autoauk ehk pagasiruum

piiluauk loodusesse

linnaauk

võrguauk

valgusava lumes

meeleolu ava

värava auk

Teised auklikud kodanikud.

Täiesti sassis!

Egas ma normaalne ei ole. Kaugel sellest! Kui ma oleks normaalne, siis ma ei mõtleks nii nagu ma mõtlen. Seega, kas veel pilte vaja millegi suhtes, mis on sassis? Ma piisavalt segamini ja sassis, et selleks peaks juba küll olema? Samas, kui ma enda suhtes maailma vaatan, siis kohati tundub mulle, et maailm on üks igavesti segane paik. Inimesed kõik koos üks paras massipsühhoosiga nakatunud lollikari. No jah, aga eks ma mõned enda arvates segamini ja sassis asjad püüdsin ka pildile.

Taevas on sassis

-15 vesi on segane ja voolab

igat pidi segamini

segane tuiamine

sassis mandariin, ei anna koort tagasi

sassis metsavahel

segamini keeratud loodus

Teised sassis ja segased.

Pisaraisse uppumas ….

Nüüd on paras hetk kõva häälega kisama hakata või siis ka halama. Eelmisel nädalal panin ma aaloe  aknalauale ja seda mul enam ei ole No väiksed rootsud on järgi.  Selline pisike oli ta kogu aeg ja kuidagi ei tahtnud kasvada ja siis ma otsustasin, et praegu on hea aeg, saab päikese kätte panna, on tal valgust ja ehk kasvab kah natuke. Nüüd pole mul sellest mitte kui midagi järgi. Täiesti pisikesed otsakesed vaid. Lausa nutma ajab.

No igatahes, kellel iganes on kodus suuremat sorti herbaarium ja mõni aaloe on nii suureks kasvanud, et enam pole ruumi selle jaoks, siis oleksin ma VÄGA tänulik ja hea meelega pühiks oma pisarad ning teeks kaupa.

Kass muidugi on oma silmahädast lahti saanud ja ka nina ei lörise enam. Seega, aaloe on hea ravimtaim, kuid inimestel oleks kah seda haiguse ajal vaja… näiteks minul?

Ma lähen nutan nüüd oma aaloe kohal edasi

Tiivad ei kanna…

.. kui aga kannaks, siis ma lendaks. Kõrgelt lendaks ja sealt kõrgelt saaks hea ülevaate elust, asjadest ja inimestest. Mõni lendab ikka tihti ja väga kõrgelt. Kukkumise korral kistakse kaasa terved pered ja tihti hävivad inimeste maailmad. Seega olen ma kohati ikka väga rahul sellega, et mul pole neid tiibu, mis mind alt ülesse kannaks. Mind täiesti rahustab see, et ma olen seal, kus olen ja vaatan kõrgemale – palju siis minu silm ulatub või siis kaamera objektiiv näidata suudab

räästa all

kõrgele taevasse

öökõrgustesse

seina mööda ülesse

taevasse

kui seda mäge ees ei oleks

taevalaotuses

veel kõrgemale veidi

laul taevale

Teised kõrgemale pürgijad.

Kop-Kop kas ajud kaasas?

Mõnikord meenub mulle kentsakate asjadega Surma ja vanaema Weatherwaxi vaheline jutuajamine, kui vanaema Weatherwax oli peeglite maailmas lukus. Surm küsis vanaema Weatherwaxilt, et kas ta teab milline on neist tema? Selle oli vanaema Weatherwaxil vaid vastata, et kui see pole nipiga küsimus, siis suunas näpu endale, mitte peeglile.  Nii tekib mul alati küsimus, et kas teatakse, kus on pea?

kuuseoksa peakate

valge kübar

kristallpeakate

lille peakate

Vaskika kübar

Lille peakate

tibi peakate

kadunud pea ja turritav müts

Ma siin mõtlesin, et peakate oli selline kummaline tema. See oleks sobinud suvesse … sest talvel on enamuses karvamütsid ja päkapikumütsid.

Igatahes selline minu peade ja nende katate värk sai. Loodan, et paari aasta pärast on mul tekkinud olukord, kus ma võin oma fotopangast igasuguseid asju välja tõmmata… seni pean ikka pildistama vahel ka teemat.

Teised pead.

Aasta kutsikas

Kui mul ka hetk mahti on, siis … hulgun fotokaga… mõne klõpsu ikka saab Kuid jah, aasta on nii kiiresti alanud, et mahti pole isegi nina nuusata olnud.  Muidugi olen ma siin ja seal inimeste juurest läbi astunud ja ühes kohas on mul tore sõber – väike laika kutsikas. Nüüd on see kutsikas suuremaks kasvanud ja seda väikest rõõmupalli jagub igale poole. Eile siis üritasin teda natuke fotokaga taga ajada.

Igavesti lahe rõõmupall on see kutsikas Vähemalt kõigil, kes tema läheduses läheb nägu nalja täis, kui teda kohtab Ma usun, et saan veel temast ehk pilte …

… mis sa teed??

Kõik me teeme elus midagi. Kes molutab niisama päevad otsad, kes aga tõmbleb nagu segane ringi, et saada vorsti leivale.. Ameteid on samuti igasuguseid. Kelle ametiks on see, et saaks vaid targutada ja neid, kellel on vaja päev otsa liigutada nii käsi, kui ka ajusid. Seega igasuguseid töid on maailmas. Kõige paremini minu meelest elavad meie riigis tippjuristid ja hambaarstid. Hambaarsti elu on kõige stiilsem, sest nad saavad veel lisaks haiget teha inimesele…

kalamehed

Sõjamehed

Piirivalvurid

Metstaimetaat

Ratsutaja

Fotograaf

Turul müüja

Parapülkajuht

Taksojuht

Rekkajuht

Kombainer

Tuletõrjujad

Kiira(häbi)abi arst

Korstnapühkija

Eks ma ajasin neid ametimehi natuke segi kah Mõni neist, kes pildil pole päris see.. aga huvitava ajutise ameti on nad omale ikka leidnud

Teised tööpõlgurid.

Päikesest lapik pannkook

Kui me nüüd kiiludest räägime… Siis nagu öeldud, mul on kaks kiilu ND4 – 0.6 ja ND8. Kuna aga ma olen paras udu, siis peale seda google tõlkija abiga loetud tekste, on veel see asi natuke segane. Muidugi mis ei välista mul katsetamast. Nii ma siis 1. jaanuaril katsetasin seda mõnuga. Kuid pelgalt katsetusteks see ka jäi, sest midagi sellist, mille kohta ahh või ohh öelda …

Loogiliselt võttes ja asja nüüd mõned päevad tudeerides võin südame rahuga öelda, et see esimene katsetus on täiega sealsamuses. Keegi meist pole sündinud targaks ja peale Viviani pole mul ka kellegi käest selle kohta küsida. Nüüd peale järgimõtlemist on mul endal kah veidi häbi, kuid jah, eks suur tükk ajab suu lõhki

Nüüd olen ma muidugi juba targem ja jääb oodata järgmist päikselist ilma. Väga ootan aega, kui saab mere äärde

… pannil särisevad …

Tegelikult tuleks mul vist ennast pildistada. Ma hetkel säran päris mitme asja pealt. Esiteks see, et minust on saanud kala ja teiseks see, et mul kiilud. Kolmas sära kindlasti veel – päikest on natuke olnud ja ma olen saanud mõnusalt ringi kapata ja pilte teha. Homme hakkab orjus. Ma parem sellele ei mõtle, sest see tuhmistaks kõik minu soomused ja ma juba ette tahaks kõigile kõrri karata ning veidikene seda maailma paremaks muuta.  Nii ma siis särisen natuke.

Looduslik küünlasära

meresära

tuledesära öös

Sedasi säravad asjad minu jaoks. Eks ma üks tobekummalineloom olen. Midagi pole teha, nii kord see maailm juba käib, et keskel on need, kes tooni annavad ja need kes ei anna .. need on servades ning trügivad keskele või siis vahivad mõnuga üle ääre ja vilistavad viisijuppi….

Teised säravates hetkedes.

Vööni lumes

Eile oli selline kummaline päev. Kõigepealt see, et tegemist on aasta esimese päevaga, kuid sellel oli ka lisaboonus. Päike paistis. Selline tõeliselt mõnus talveilm, mis igale fotohullule on maiuspalaks. Siis hakkab ajudes jooksma tuhandeid võtteid ja motiive ning ainus mõte mis peas vasardab on see, kuidas saaks õue. Eile oli see muidugi lumehanges sumpamine – kuid ääretult mõnus värk..

Lisaks tegin ma seda lumerallit eile kaks korda. Esimene oli kohe peale ärkamist, kui majas valitses täielik majajate nohin – peaaegu. Mu pisipiiga ärkas ja nõudis multikaid. Muidugi ajas see minu kah kella poole 10 ajal ülesse ja nii ma fotoka võtsin ja sõna otseses mõttes metsa kadusin. Kuna päike oli mõnus, siis kondasin 4,5 km kaugusele ja tagasi. Tagasi jõudes oli fotoka kaart täis ( RAW pildistamise värk) ja tunne oli mega.

See mind aga nö. ei rahuldanud ja kui kõik olid ärganud, siis udisin meest, kuni me autole hääled sisse panime ja meelitustega Lahemaa Kohvikannust õnnestus mul mees Palmsesse vedada. Esmalt kohvi ja siis minul vööni lumes sumpamine   Tõeliselt mõnus päev oli

Ainus imelik asi oli see, et kui meil oli külma 14 kraadi, siis Palmses oli külma vaid 8 kraadi. Neil sadas laia lund ja meil oli taevas pilvitu ja selge. Ometigi linnulennult on mul Palmsesse vaid 20 km. Teid mööda on 30 aga ikkagi…

Igatahes aasta on kenasti alanud. Ma sain oma kiilud kah eile järgi proovida. Sügav kummardus veel kord headele sõpradele!

Kõigile teistele sama hulludele fotograafidele – HEAD FOTOAASTAT! Kauneid hetki ja nende tabamist!